Aasta on 2012 ja ma ahmin sisse ühte suurima mõjuga raamatu mu elus – Fritjof Capra “Tao of Physics”. See Hommikumaade iidseid õpetusi ja kaasaegse füüsika teooriaid ühitav katse on saanud palju kriitikat ja siit-sealt olen hiljem lugenud, et autori väited põhinesid liiga kergekäelisel kvantfüüsika käsitlusel ega pidanud paljuski paika. Raamat ilmus 1975. aastal, nii et eks palju on edasi liikunud nii füüsikas kui ka Ida müstiliste õpetuste tundmisega Läänes ja ega suurt vahet olegi, kas ja mis selles raamatus tõeväärne on. Minu jaoks avas see esimest korda väljavaate, et kahe kolossaalse kaanoni vahel võib olla side või et sellist ühendust võiks üldsegi otsida või selle üle mõelda. Kui nüüd teha üks kiirkerimine aastasse 2021, siis võib mind leida kolmes päevas, mille jooksul ahmin 100-meetri jooksuna sisse Jo Marchanti teost “The Human Cosmos”. Kuigi selle raamatu autor ei kirjuta otseselt kvantfüüsika ja Ida müstitsimi seostest ja teadusajakirjanikuna on ta väga täpne oma väidete paikapidavuses, on nende kahe teose vahel minu jaoks oluline paralleel.
Kui “Tao of Physics” proovis näha aastatuhandete vanustes Hommikumaade õpetustes sisekaemusi kvantfüüsilisest maailmast, siis “The Human Cosmos” räägib inimtsivilisatsiooni aastatuhandete pikkusest harjumusest vaadata tähistaevasse ja nende vaatluste otsestest mõjudest kultuurile, eluviisidele ja ajaloole. Kaht teost ühendab minu jaoks oluline lähtekoht, kuidas inimene kogeb aega ja ruumi – “Tao of Physics” proovib väita, et joogide sadade aastate pikkused eksperimendid keha ja meelega jõudsid sarnasele kogemusväljale kui teadlaste katsed osakeste kiirenditega kvantfüüsikas, kuid kogetu kirjeldamise viisid on drastiliselt erinevad ja teadusel on muidugi oluliselt täpsemad järeldused; “The Human Cosmos” vaatleb läbi põnevate lugude eelajaloolistest koopamaalingutest kuni tänapäeva teadvuse teaduseni, kuidas inimkultuur on läbi ajaloo oma kõikvõimalikes tegevustes, maailma tunnetuses ja kirjeldamises toetunud tähistaevale ja selle objektide liikumisele. “Tao of Physics” suumib inimese aja ja ruumi kogemuse sissepoole algosakeste suunas ning “The Human Cosmos” aga väljapoole kosmose, universumi suunas.
Huvitavaks teeb selle paralleeli inimtaju potentsiaal miskit sellist teha – suumida sisse ja välja ning tajuda-teadvustada end maailmas või laiemalt universumis, mille “paneb” kokku algosakeste mäng. See pole miski fiktsioon või väljamõeldis – selle mängu tulemusi võib igaüks enda ümber vaadelda, täpsemalt vahetult kogeda või siis teaduslike ekspermentidega veelgi lähemalt vaadata. Raamatu “The Human Cosmos” narratiiviga jookseb pidevalt kaasa ka autori veidi kurb tõdemus, et tänapäeval on meie enda side ja kogemus ümbritseva ilmaruumiga pigem katkenud. Isegi kui Marsil sõidavad kulgurid ja astrofüüsika uurib täietõsidusega universumi esimesi momente tähistaevas, on inimkultuuril tervikuna kadunud otsene vajadus ja seeläbi ka side tähistaevast jälgida või sellega ühendust otsida. Kuigi kaelad on meil kanged rohkem kui iial varem, on meie silmad jäägitult suunatud hoopiski allapoole, ekraanidele. Ma julgen väita, et sellel on mitte just väga positiivsed tagajärjed meie eludele ja kognitiivsetele võimetele. Teaduslikke eksperimente pole teinud ja ei oskaski, aga enda sisekaemustele põhinedes söandan küll öelda, et nn tavaline igapäevane taju ju tunnetus, mis tiksub ühest sotsiaalmeedia sündmusest teise, ühelt ekraanilt teisele, on küllaltki üheülbaline ega võimalda vaadata väga palju kaugemale oma nina otsast. Ja kui maailma peegliks on vaid enda nägu, siis pole vaimne ega füüsiline vägivald kaugel. Tunnistame seda endale või mitte.
Ma olen füüsikas ja matemaatikas muidu täielik võhik, aga samas ka selle pöördumatus lummuses. Olen avastanud, et füüsikas ja matemaatikas kodukäijana ringi saalides võib komistada sügavate sisekaemuste otsa, milles teaduses avastatu ja kirjeldatu saab sekundiks paariks kokku küsimustega elu ja olemise müsteeriumist. Mitte et need küsimused saaksid loetus ja kogetus lahenduse või lõpliku vastuse, kuid see füüsika ja matemaatika poolt üha täpsemini lahtikodeeritud tohutu kosmiline mäng paiskub niiviisi esile oma ilus ja erilisuses ning tekitab aukartust ja imestust. Ma mõistan hästi, miks viimasel ajal on tekkinud suurem vastumeelsus esoteerilistele ideedele – selles tsirkuses on tõesti palju tühja posimist, kaanestaaride ennustamiskirge ja lõputut vada eneseavastusest, mis võib-olla olid, aga pigem vist ikka ei olnud. Seepärast olengi hakanud otsima oma sisemaailma kogemustele ühenduskohti füüsikast, matemaatikast, teadvuse teadusest ning viimasel ajal ka bioloogiast ja ökoloogiast. Sest ükskõik kui palju me vaidleme oma tõdemuste ja emotsioonide üle ja võitleme, kelle sõna jääb lõpuks peale, on siiski võimatu kõrvale vaadata asjaolust, et oleme meid ümbritsevast ajast ja ruumist teadlikud. Meie kohal on meeletult suur universum, mis eksiteerinud meeletult pikas ajanivoos ja mille mõte ja toime on suuresti siiani müsteerium.
Miskipärast on inimtsivilisatsioonil aastatuhandete jooksul olnud võimatu loobuda küsimast, mis värk selle universumiga ikkagi on? Füüsika ja matemaatika on selle küsimusega väga obsessiivsed ja ilmselgelt ei jõua enamik nende teaduste järeldustest minule kui võhikule mitte kunagi kohale. Aga see mind paelubki – see juurdepääsmatus, mis lülitab välja mõistuse pideva sunni millestki aru saada ja avab selle asemel eksperimendi seda hoopis vahetult kogeda. Esmapilgul võib tunduda esoteeriline, kuid lähemal vaatamisel tegelikult väga mitte. See on lihtsalt üks viis paljudest, kuidas inimesena on võimalik maailma tunnetada, seda vaadelda ja kogeda. Seekord proovingi kirjeldada, kuidas ma seda teen.
Enne kui astume teele, ma teen sügava-sügava kummarduse Quanta Magazine’ile, kust on pärit mõned siin postituses kasutavatest piltidest. Tegelikult on seekordne uudiskiri suuresti inspireeritud Quanta postitustest ja nende ebareaalsest pühendumusest visualiseerida keerulisi teooriaid ja nende järeldusi illustratsioonidena, mis vääriksid abijõuna artiklite mõistmisel eraldi Nobeli preemiat. Ma pean ennast pigem visuaalseks kui tekstiliseks mõtlejaks, s.t mu mõte lendab lahti pigem ettekujutatud piltide kaudu ja vormub tekstist mitmete paralleelsete visualisatsioonide ühisel mõjul. Quanta illustratsioonid on minu jaoks toiminud kui need kurikuulsad tarot kaardid, mis ennustamise asemel võivad avada ka psühholoogiast pärit mehhanismidele sarnaselt inimese alateadvuse materjali ja/või seda integreerida. Quanta illustratsioonid aitavad aga tajuda tekstis kirjeldatud teooriaid reaalse maailmana mitte vaid abstraktsete ja minu jaoks arusaamatute matemaatiliste valemitena teadlaste kriiditahvlitel või teadusartiklites.
Alustan meie kõigi jaoks tuttava pildiga päikesesüsteemist, kus asub planeet Maa ja Linnutee galaktikast, kus omakorda paikneb meie päikesesüsteem. See on pärit Wikipediast ja originaalresolutsioonis leiad pildi SIIT. Tegemist on 53mb failiga, seega varu allalaadimisel kannatust ja kõige parem on vaadata seda pilti arvutist suurel ekraanil. Igaljuhul uuri seda pilti kohe pikalt ja korralikult – tegemist on suhteliselt lihtsa kaardiga mõistmaks meie ruumilist asukohta universumis.
Millal Sa viimati nägid laiuvat tähistaevast? Isegi kui pandeemia on hoidnud Sind kodus või valgusreostus sulgenud jäädavalt tumeda taeva, pole sel hetkel tegelikult suurt vahet. Igaüks meist suudab ette kujutada suurt laiuvat tähti täis taevast. See pilt kinnistub juba lapsepõlves, tekitades suurt imestust ja aukartust. Kui satume õhtuti või öösel kuhugi, kus pea kohal avaneb tähistaeva laotus nende tuhandete täpikestega, siis kasvõi sekunditeks tekib meie sees paus ja me jääme vaatama. Kusjuures see imelik paus tuleneb inimese evolutsioonist ja on inimkultuuri sügavustesse sisse kodeeritud. Kas teadsid näiteks, et paljud eelajaloolistest koopamaalidest kujutavad tähistaeva objekte? Ehk siis inimene on tähistaevast jälginud ja selle objektide liikumist talletanud juba kümneid tuhandeid aastaid. Ilmselgelt jätab see meie kultuuri DNA-sse sügava jälje ja nagu miljardeid kordi oleme hetkega olnud valvel kahtlase liikumise korral põõsastes, nii ka miljardeid kordi on tekitanud tähistaeva ääretu avarus meis aukartust, müstikat ja küsimust, mis see on, kust see tuleb ja mis on selle mõte. Sule korraks silmad ja meenuta tähistaevast koos selle aukartuse, imestuse, vau-tundega. Ma proovin seejärel seda vau-tunnet veelgi suuremaks teha.
Meie sinine planeet asub kohalikus päikesesüsteemis, mille keskel on Päike. Lisaks tuttavatele planeetidele nagu Mars ja Veenus või Saturn ja Jupiter, tiirlevad päikesesüsteemi äärealadel ümber Päikese gravitatsioonijõul veel ka planeeditele sarnased objektid ehk kääbusplaneedid nagu MakeMake, Haumea ja Eris. Kui kaugel need on? Proovi ette kujutada planeet Maa kaugust Päikesest - see on 150 miljonit kilomeetrit. Seda nimetatakse üheks astronoomiliseks ühikuks. MakeMake, mis tiirleb samuti ümber Päikese, asub Maast 45.8 astronoomilise ühiku ehk siis 6870 miljoni kilomeetri kaugusel. See on sama vahemik, kui sõidaksid Tallinnast Tartusse peaaegu 38 miljonit korda. Koos kääbusplaneetidega on meie Päikesesüsteemis kokku 13 planeeti. Kas tead, kui palju on teadaolevas Universumis hinnanguliselt kokku selliseid planeete, mille atmosfäärilisi tingimusi võib pidada elu tekkimise jaoks sobivaks? 10 astmel 21. Polegi nagu palju eks? Palju siis see 10 astmel 21 ikka siis ära on?
Võrdluseks: planeedi Maaga sarnaseid planeete, mille atmosfäärilised tingimused peaksid olema soodsad elu tekkimiseks, on teadaolevas universumis rohkem kui liivaterasid planeedi kõikidel randadel. Kui sa loed kokku kõik liivaterad meie planeedi kõikidel randadel, ikka on planeedi Maaga sarnaseid objekte Universumis rohkem. Kuidas nüüd tundub see 10 astmel 21? Ja me räägime ainult nendest planeetidest, kus elu tekkimine tundub võimalik! Kui sellised võrdlused tekivad, sulen ma enamasti silmad ja proovin seda ruumi enda sees ettekujutada. Kusjuures see vajab päris palju energiat ja keskendumist, sest need numbrid tunduvad lihtsalt liiga suured. Aga see pole veel kõik.
Meie päikesesüsteem ise asub Linnutee galaktikas, kus on hinnaguliselt kokku 100-400 mijardit tähte. Ehk siis meie Päikesega sarnaseid objekte on Linnutees kokku 100-400 miljardit. Maailmas elab hetkel 7.8 miljardit inimest - kui iga inimene oleks täht Linnutees, siis meid oleks 92.2 kuni 392.2 miljardit rohkem. Linnutee on galaktika. Galaktikaid on viimaste andmete järgi teadaolevas universumis kokku kuni 200 miljardit. Selles samas tähistaevas, mida me siin kahekesi koos ette kujutame, pildi pealt vaatame ja mis on selgel ööl kõigile vaatamiseks avatud – selles on kokku kuni 200 miljardit galaktikat, kus kõikides on miljardeid tähti. Suuremates isegi kuni 100 triljonit tähte! See ei ole matemaatiline tehe tahvlil – need numbrid käivad selle sama reaalse ilmaruumi kohta, mis avaneb meile, kui suuname pilgu selgel öösel tähistaevasse. Kujuta nüüd korraks rahulikult ette selle ruumi kolossaalsust. Kui otsatu, ääretu, lõputu see on, kuhu sellised numbrid peavad ära mahtuma!
Meie kodugalaktika kuulub lokaalsesse gruppi, kus on lisaks galaktikad nagu Andromeeda ja Triangulum. Lokaalne grupp kuulub omakorda Laniakea galaktikate klastrisse, kus on hinnanguliselt kokku 100000 galaktikat. See on omakorda osake lokaalsest superklastrist ja nii edasi. Ja keset seda otsatut ruumi istub siin ekraani ees üks inimene, kes on võimeline sellist ruumi ette kujutama, olema sellest teadlik ja oskab küsida, kuidas selline ruum tekkis, millest see koosneb ja mis on selle meeletu-meeletu universumi mõte? See ruum ei ole väljamõeldis või katkend ulmeraamatust või meie taju trikk – see on reaalne ruum reaalsete objektidega ja muidugi ebareaalselt kolossaalne.
Minu küsimus ja tegelikult mure on lihtne: kui palju me seda enda sees kogeme? Kui palju me tegeleme kognitiivsete võimete arendamisega, et seda ruumi kogeda. Mitte defineerime, teoritiseerime, kirjeldame, vaid enda sees kogeme-kujutame, nagu me taaselame läbi sügavalt puudutanud raamatut, filmi või teatrietendust?
Enne kui vaatleme, miks see oluline on, käime koos ära ka universumi kõige väikesemate algosakeste juures ehk siis liigub kolosaalsest ilmaruumist imepisikesse kvantosakeste ruumi.