Jep! See olen mina! Indias aastal 2013. Kusjuures kuupäev on 26. märts ehk mul on sünnipäev. Sain 29 aastat vanaks. Sel päeval oli mul ka teine sünnipäev – mulle anti esimene mantra ja ma sain endale uue nime Govinda-dasa. Seda peetakse siis teiseks sünnipäevaks; öeldakse et see on inimese tegelik sünnipäev. Initsiatsiooni riitus. Ma tean, et see on tänaseks muutunud juba klišeeks. “Käisin Indiast uut nime toomas!” Hingevärki ja spirtuaalset särki. Tuleme tagasi ja oleme valgustunud. Kes Indias käinud ja seal pikemalt rännanud, teab muidugi, et Indiast saab igasuguseid asju. Ja kellelgi pole Indias selle vastu midagi, et anda valgele inimesele toetust tema teekonnal. Ükskõik kas see tugi on puhtalt selle jaoks väljamõeldud või päris ehe asi. Sest kui Su kultuur on läbiimbunud munkadest, palveränduritest, šamaanidest ja muidugi ka šarlantanidest, siis midagi oma hingele see vaene Läänest tulnu ikka meeletust India peekrist saab. Kasvõi keele otsaga maitsta või hea õnne korral isegi ühe sõõmu. Igaljuhul, India on peen paik. Ja ma kutsun ettevaatusele Indias käimise klišeedega. Mitte et need oleksid lõpuni valed, vaid müüdid alati katavad, peidavad, kaitsevad miskit suuremat.

Olgu! Aga mis seal pildi peal siis ikkagi toimub? Ma olen just astunud välja guru toast, kes andis mulle Maha-mantra ja nime Govinda-dasa. See on pühendunu esimene suurem samm. Asjaolude peenmehhaanikat ei hakka pikalt lahti kirjutama, kuid pühitsemise mõte on universaalne. Kujutage seda ette spiraalina, mis keerleb üles. Kui vaatled vertikaalis üht kindlat punkt alt üles, on see punkt alati ühel joonel, vaatamata sellele, kui kõrgel me seda joont vaatame. Spiraalsel liikumisel alt üles satume kindlate perioodide tagant sinna korduvale joonele, olles ise sammunud kogu aeg kõrgemale. Müüt toimib sarnasel meetodil, kus aeg ei ole mitte lineaarne vaid ringjas – kangelane jõuab alati tagasi alguspunkti, kuid otseloomulikult see “punkt” ei ole enam samasugune.

Neid kohti võib kutsuda taassündimise või regenereerumise hetkedeks, mil inimene elab läbi suurema muutuse ja mitmed endised kujutelmad, mõttemustrid, harjumused või arvamused maailmast enam ei toimi või hääbuvad. Inimene liigub mööda spiraali ülespoole ja kindlatel momentidel tema elus satub ta punkti, kus ta sünnib justkui uuesti ning alustab teekonda järgmisele spiraalile. Pühitsemine ongi selliste eluhetkede rituaal. Vahet ei ole, kas me oleme pärismaalaste täiskasvanuks pühitsemise rituaali keskel või saame uue nime Indias, universaalne alusmõte on sama. See on muidugi pidev protsess, mille algus ega lõpp ei ole otseselt rituaal ise. Rituaal on pigem märgistamiseks, kinnitamaks inimesele, et üks uks on sulgunud ja järgmine avatud. Mis ei tähenda, et tänu rituaalile paned ühe mantli varna, võtad nagist uue ja voilà. Kuubede vahetamine on aastate pikkune protsess. Olge kindlasti ettevaatlikud, kui keegi väidab vastupidist.

Muidugi saab alati küsida, kas see kõik ikka on nii või on see lihtsalt inimese fantaasia vili. “Teadus ju pole tõestanud” või “Naiivsetelt tulebki raha ära võtta” või “Heal valel on ilusad jalad” jms. Väike skepsis on alati mõistlik, sest pea ees tundmatusse vette hüppamine – see on muidugi mõttetu risk. Aga kui see skepsis muutub valikuliseks ja inimene veab vägikaigast enda uskumuste kaitseks, siis ma oleksin eriti skeptiline ja ettevaatlik. Selline valikuline skepsis on kahjuks lokkav. Nii maskikandjate kui maskieitajate keskel, kui praeguse aja žargoone kasutada. Millegi ära tõestamine teaduslike meetodite alusel ei tähenda, et teaduse jaoks on kõik muu kohe out. Võib-olla mõnede teadlaste jaoks on, aga teadus ei kaitse neid selle eest, kui nad peavad siiski hiljem tegema oma arvamustes korrektuure. Näiteks gravitatsioonilained füüsikas, mille olemasolu tänaseks on tõestatud, kuigi füüsikateaduse enda sees oli suur skepsis, kas need üldse eksisteerivad. Tõestamise järel ei hoidnud teadus kõiki skeptikuid püüne peal. Pigem ehk tuletas meelde, et kõik ei ole veel seepärast out, et me tunneme-arvame seda olevat.

Ma ise tajun, et teadus laiema tervikuna ei ole üldsegi sedavõrd emotsionaalne ega kitsalt oma asjas kinni, kui vahel sotsiaalmeedia kommentaarides paistab. Pigem on emotsionaalsed ja enda asjas kinni inimesed ise. Teadus on küll konservatiivne ning alati enne suurt väitimist otsib ja analüüsib ka andmeid, mille peale väide üles ehitada. Aga teadus ei ole õige arvamuse nõiajaht, mis teeb kõik enda võimuses oleva, et valed uskumused välja juurida. Mõned tõekspidamised juuritakse, mõned mitte. Mõned, mis arvati kahtlased olevat, defineeritakse ümber ja öeldakse, et miskit tõepärast selles ikkagi oli. See on protsess, mitte tõdede kivisse raiumine, et meie saaks selle kivi üles tõsta ja emotsionaalselt internetis üksteise peale karjuda.

Seepärast ma kirjutan siin oma läbielamistest julgemalt kui oleksin ehk teinud mõned aastad tagasi. Ma olen tänaseks üha rohkem veendunud, et paljud inimkogemused ja teadvusseisundid ei ole tegelikult põhjalikult teaduses läbi uuritud ja inimeste negatiivne hoiak põhineb pigem klišeedele, millest teadus ise enam ei huvitugi. Suurepärane näide on erinevate psühhedeelikumide võidukäik tänapäeva psühhiaatria ja psühhoteraapia teaduses, mida veavad teadlased kõige mainkematest ülikoolidest. Vaatad, mida räägivad need teadlased ja nende katsete edukaid tulemusi. Vaatad, mida räägib vanadesse tõekspidamistesse kinnistunud peavoolu seltskond – no mitte ei lähe kokku need jutud! Seega jah, hoolikas skepsis on alati teretulnud, aga liigne skepsis paneb lõpuks silmaklapid ette.

Aga tagasi nüüd selle foto juurde!

Pildil olen ma templi hoovis Gurudevi maja eenduval kiviterassil. Sõber, kes oli minuga koos samas ruumis, teeb minust pildi. Klassikalise India kohaselt on ümberringi pidev sebimine. Käes on mul pilt Gurudevi kodutempli altarist ja väike vihik õpetustega. Vihiku vahel on Param-Gurudevi pilt ehk siis pilt minu guru gurust*.* Kaelas on mul valge kott, mille sees on guru antud uued palvehelmed. Eelmised vanad, mida ma olin mitu kuud kasutanud, need võetakse ära ja neid tagasi ei saa. Guru antud palvehelmed on pühendunu suurim maine vara ja neid tuleb hoida kui kullatükke.

Tempel ise asub Lõuna-Indias, Lääne-Benegalis, Nabadwipis, täpsemalt Mayapuris. Kindlasti olete kohanud tänaval hare krishnasid laulmas või trummi mängimas või maiustusi müümas. No vot, kõik see seltskond tahab käia palverännakutel ja võimalusel ka elada ainult kahes kohas siin planeedil – üks on Vrindavan, Põhja-Indias ja teine on Nabadwip, Lõuna-Indias. Mõned satuvad ka oma reisidel ka ookeani äärde Purisse. Mina ise olin enamuse oma India perioodist just Puris ja Nabadwipis, kuna seal oli soe. Põhja-India läheb talvel külmaks ja see külm on käsitlematu Himaalajast kohale ujuv igasse prakku ja igasse keharakku roniv kalk ja raske külm. Mitte midagi Eesti talvele sarnast, konkreetne ja kohal, vaid siuke hiiliv külm, mis kiiresti külmetab läbi ja teeb haigeks, kui pole hoolas. Kuna me vennaga seda külma kaua ei kannatanud, sõitsime mõni nädal enne aastavahetust rongiga 48 tundi järjest Lõuna-Indiasse, Purisse, kus on ookean ja enamik ajast mõnus soe.

Täna tagantjärgi mõtiskledes, saigi mu elu esimene pikem palverännak otsa just hetkel, mis sellele pildile talletatud. Hetk spiraali vertikaalsel ajajoonel – vana kuub on varnas, uus on esimest korda seljas. Pärast seda päeva valgus mu sisse tunne, et üks üle aasta kestnud protsess on nüüd lõpule jõudnud. Miskit tuleb ette võtta ja tuleviku osas otsuseid vastu võtta. Täna saan ma öelda, et alles siis läks olemine-elamine keeruliseks, sest see vana kuub ei kao võluväel kuhugi. Pigem trügib selga tagasi ja hakkab mässama. Ja selle taskutest leiab igasuguseid tonte. Näiteks soovi olla taas õndsas algaja meeles, nn beginner’s mind, mis võtab vahetult kõik vastu ja seetõttu kogeb palju erilist ja palju kummalist. Tõeline olemise varasalv, kus alustajad mõnuga kümblevad ja targemad pead teadlikult istuvad. Aga sinna “tagasi” minna ei ole väga lihtne, õigemini see on üks osa õpetusest, et tagasiminek ei olegi võimalik. Kui oskad sellest soovist või tondist lahti lasta, siis satud aga ootamatult just sinna varasalve. Seda on kerge öelda, kuid raske teha.

Oma eelmises uudiskirjas kirjutasin, kuidas olen pea 8 aastat oma teed otsinud. Üks tükk sellest ongi olnud küsimus, kas ja kuidas ja miks saada tagasi kogemused ja tunded, kokkusattumused ja insaidid, millega mu elu oli täidetud aastal 2012 ja 2013 enne seda hetke seal pildil. Võib muidugi samuti küsida, et milleks üldse see pidev eneseanalüüsimise vaev? Ma ise usun, et vastus ongi spiraalis. Minu jaoks on edasine teekond järgmisele spiraali astmele pärast seda peaaegu kiilakat Herkkot seal templi terassil olnud just meeletu eneseanalüüs. Ma olen päris suure aja ja energia magama pannud, et saada sotti, mis lõikega see Herkko uus kuub on ja kuidas selle vana kuue viimased räbalad ikkagi kindla meele ja headusega minna lasta (osa tükke jääbki, ma tean). Kas see on andnud ka miskit tulemust?

Vastus on “jah”. Ma usun individuatsiooni protsessi. Inimeseks olemise üks nurgakivisid on minu jaoks vastutuse võtmine enda vaimu eest hoolt kanda. See algab uudishimust, kes ma olen ja kuhu ma olen sattunud. Soovist mõista maailma ka läbi kogemuste, mitte ainult kellegi teise poolt kirja pandud faktide ja tõdede. Kui neid küsimusi ei ole, võtab lõpuks maad automatism ja ignorantsus. Ma ei taha sildistada. Mulle tegelikult tundub, et me kõik kanname enda eest mingil moel alati hoolt. Ja kui keegi justkui ei kanna, siis minu ülesanne on alustuseks leida endas empaatia selle inimese mõistmiseks. Igaljuhul tasub enda sisse vaadata. Kui kord algus on tehtud, siis lõppu ei ole. Ja see ongi asja võlu!

Teeme nüüd pausi. Mine pane vesi keema, tee kohvi või teed. Või joo vett. Jaluta toas paar ringi. Kindlasti ringuta ja haiguta! Vaata korraks kaugusesse, et silmad saaks ekraani vaatamisest vaheldust. Ja kui sa tagasi tuled, siis teeme 180 kraadise pöörde. Ma kirjutan sellest kiilaka Herkko perioodist kindlasti veel mitmeid lehekülgi ja uudiskirju. Aga tahan seekord kirjutada ka paarist mõttest seoses info tarbimisega tänapäeval. Enne tee aga väike paus!