Olen juba pikemat aega mõtisklenud, et milline on minu tee või minu teekond ? See miski minus, mille äratundmisel loksub paika küsimus, miks ma siin ilmas olen, mis on minu tegelik tegu ja töö, minu elu tähendus. Kui päris aus olla, siis see mõtisklus on kestnud juba hea 8 aastat. See võib tunduda mõttetu või lootusetu projektina. Või ülepaisutatud eneseabina, mille asemel võiks pausi pidada ja “lihtsalt elada”. Või siis lõputu analüüside rägastikuna, mis ei vii lõpuks kuhugi ega pane ka midagi paika. Tüütu nõiaringina. Abitu soovina keegi olla. Eneseparenduse trennina, mis juba ette on läbikukkunud, eksides ilmaruumi pideva muutuse vältimatuse vastu. Või tänapäeva müüdina, mida pressib sisse uksest ja aknast: "Sa pead keegi olema!", "Sa pead leidma oma päris hääle!", "Sa pead järgima oma kutsumust!", "Ole tõeline!" Mida see üldse tähendab, eks?
Ja ometi just seda olen ma 8 aastat teinud. Vaaginud ja vaadanud maailmale otsa ühe ja teise nurga alt. Lugenud sadu lehekülgi erinevaid uusi, vanu ja väga vanu teooriaid. Katsetanud erinevate teadvuse seisunditega. Lubanud dogmasid sisse ja neid eemale peletanud. Kummardanud sügavalt teadusele ja samas heitnud sellele häälekalt ette teaduse teatavat kalki, kuiva ja õõnest perspektiivi. Olen kümmelnud sügavas vaimsuses ja samas kritiseerinud teravalt lokkavat pealiskaudsust nn vaimse maailma trendides. Kirjutanud sadu ridasid, mis kiiresti ununevad. Kohanud kümneid tugevaid insaite, mis lõpuks alati haihtuvad. Ning kogu selle protsessi juures korduvalt pikali kukkunud, lubanud mitte kunagi enam tõusta ega midagi otsida! Sealsamas loobunud, et taas end jalgadele ajada ning ringi otsast alustada.
Mulle pole kunagi lõpuni meeldinud “nendest” teemadest avalikult rääkida. See on ikkagi enda alasti kiskumine ja kergelt võib siiras soov öelda midagi enda sisemaailma rännakute kohta muutuda salamisi egotripiks. Seda ei märka tihti enne, kui järgmine ennast ilustav "spirtuaalsuse" mask on küljes. Üks julmemaid inimteadvuse leiutisi on ambitsioon. Küsimust, kes olen mina ja mis on mind ümbritseva ruumi laiem mõte – sellele laskub ambitsioon hiilivalt ja salaja kui kõrgete puude vari täiskuuööl. Märkamatult saab siirast soovist end rohkem mõista hoopis ambitsioon kududa endale uus roll, mask, kiht. Aga see on uus tõeline mina! See päris-päris mina! Kuidas see ütlus oli: kui pühak meie seas ringi käib, ei tunne me teda ära, aga kui kaasaja eneseotsija vastu tuleb, siis kõige ees tuleb tema Insta konto, seejärel läbitud kursuste nimekiri ja siis alles keegi persoon, kes pole ka vist päris tema, vaid pigem korrapäraselt uute trendidega updeititud versioon. Insta on ok, ärge palun võtke isiklikult. Ma kirjeldan pigem üldisi tendentse, mis karjuvad päris kõva häälega, kui ainult viitsid vaadata.
Aga olgu, jätame ohud selja taha, ületame hirmud. Mis siis on see minu tee?
Alustuseks pööran pilgu ikka sinna, kuhu meie esivanemad on lõputult vaadanud ja kuhu palju vaatab ka tänane cutting-edge teadus – ikka üles, üles Linnuteele ja kaugemalegi koos küsimusega, milleks kogu see lõpmatu ilmaruum, kosmos, Universum? Kõige lihtsam ja igavam vastus on, et ei millekski. Mõtet polegi, see müsteerium on vaid meie endi illusioon. Aga see moodne nihilism on minu jaoks liiga laisk ja proovib lahendada probleemi, millele näppu ei saa kohe peale panna, väitega, et mingisuguseid näppe ei ole olemaski ja me oleme lihtsalt üks ootamatu õnnetus keset tühja elutut vaakumit. Õnneks see ideoloogia või mõttetrend on vaikselt taandumas, mis muidugi ei tähenda, et selle tüsistused ei lokkaks siiani meie igapäevases elus.
Näiteks kliimamuutus ja liikide väljasuremine. Mulle tundub, et lisaks kogu asjaolude ratsionaalsele ja loogilisele põhjendusele, s.t meie tänane eluviis pumpab atmosfääri liiga palju CO2-te ja me sihikindlalt hävitame ökosüsteeme lühiajalise kasumi eesmärgil, lisaks sellele on kliimamuutuse ja liikide väljasuremise peamine algallikas meie endi sees, meie teadvuses ja mitteteadvuses, mis on erinevate süsteemsete mõjutegurite tõttu maailmast võõrandunud. Kliimamuutus on meie enda katkise sisemaailma ja ümbritsevast elukeskkonnast irdumise sümptom, mille tagajärjed jäävad traumadena kahjuks ainult meie endi südametunnistusele. Kui me ei tegele sümptomite algpõhjuste ravimisega, siis ka haigus vaid süveneb. Kui haigus süveneb, läheb ka kliimamuutus drastilisemaks. Mis omakorda vajutab veelgi valustamalt meie südametunnistusele, mis omakorda süvendab haigust. Ja sellises nõiaringis tiksume seni kaua, kuni kuskilt otsast annab miski põhimõtteline meie eksistentsi põhjas järgi ja meil pole võimalik enam terveneda. Sellest ei saada või ei taheta aru saada.
Me oleme sadade tuhandete aastate jooksul endas välja arendanud võime ennast ja end ümbritsevat teadvustada viisil, et tajutu talletub kas kirjas või mälus ning me anname selle järgmistele põlvedele edasi. Kujutage nüüd end ette aastas 2040 (see on 19 aasta pärast), kui planeedi soojenemine on tagasipöördumatu ja liikide massiline väljasuremine on haripunktis. Sellest ei ole võimalik enam mööda vaadata ja on kollektiivselt selge, et mitte keegi peale meie endi ei saa tagajärgede eest vastutust võtta. Jumal ei saa, kaelkirjak ei saa, UFO-d ei saa, kivid ei saa, Apple või Tesla ei saa. Ainult meie ise teame ja oskame kirjeldada, mis on vastutus ja samm sammult välja selgitada, kes vastutab. Ja vastutajaks ei ole õlimagnaadid või röövkapitalistid, kuigi neid on kindlasti lihtne süüdistada ja risti lüüa. Aga see kahjuks ei tee meid terveks, vaid annab ajutise ja petliku rahulolu. Võõrandunud oleme kollektiivselt ja lõpuks vastutame ka kollektiivselt.
Selline sügav võõrandumine ei tundu loomulik. Esimene reaktsioon on tihtipeale otsida vaenlast, kes oma pahatahtlikkuses on kogu selle jama meile kokku keeranud. Sellise reaktsiooni levinud väljund on konspiratsiooniteooria, mille esmane eeldus, – selline massiline võõrandumine maailmast ei tundu loomulik – on muidugi õige, kuid teooriate endi järeldused on enamasti valed. Peamiselt seetõttu, et megasuurtel järeldustel peab olema ka megasuur tõestusmaterjal. Ja seda kahjuks pole paljude teooriate puhul siiani näinud. Kui siis ainult 9/11 tornide kukkumise konspiratsiooniteooria, kuhu hakkasid panustama inseneri haridusega kahtlejad ja tehti osati tugevat teadustööd. Ja küsimus maavälisest elust, mille avalikku tunnistamist ja teadvustamist pidevalt kaaperdavad mingid inimesed kuskil kabinetis, kuigi tõestusmaterjali on kuhjaga.
Küsimuse peale, miks on toimunud massiline võõrandumine, vastab konspiratsioon enamasti jutuga Suurest Agendast, mis on võimeline suunama kõiki meie maailma protsesse. Mis sest et see matemaatilise tõenäosusteooriaga ei taha hästi ühtida. Miks näiteks Venemaa opositsiooni aktivist Navalnõi ei surnud mürgistusse? Sest Putini aparatuuri seltskond ei suutnud ette näha stsenaariumi, et piloot võib lennuki nii kiiresti hädamaandada ja vastu tulnud kiirabi teha sedavõrd õige otsuse antidoodi süstimisel. Ehk siis: kõiki samme ei ole võimalik ette näha. Kusjuures nad ise [tunnistasid seda]. Selleks et ellu viia üleilmset agendat, peab arvestama miljonite võimalustega. Ja kui väide on, et selle jaoks on kuskil superarvuti, superpahalane või mingi imetehnoloogia, siis jah: suured väited vajavad suuri tõestusmaterjale.
Mul neid materjale ei ole. Siiani pole ka ühtegi lõpuni usutavat konspiratsiooniteooriat lugenud, mida keegi kuskil internetis ei ole juba tükkideks võtnud ja selle suured väited lihtsalt ümber lükanud. Enamik neist jookseb tühjaks ka oma võlust ja väest, kui kaob seltskond, kes neid teooriaid meemide, artiklite, videode jms elus hoiab. Kuna ma hakkasin konspiratsiooniteooriaid uurima aastal 2003, siis olen sellised tühjaks imetud teooriaid näinud mitmeid. Väited ja lood, mis proovivad maailma selle tohutus kihistuses ja võrgustikus liitrisesse purki pista. Ma tean, et selles on tegelikult inimesele väga vajalik vabanemise ja rahulolu tunne. Kaootiline ja kiiresti muutuv maailm on palju turvalisem ja selgem, kui seda lõimida meile mõistetavasse loosse. Eriti kui see lugu lahendab ühe käeviipega kõik probleemid – kuskil on seltskond, kes on kõiges süüdi ja ainuke, mida tuleb teha, on leida see seltskond, nad maha võtta ja siis tuleb Maa peale rahuriik. See on üks väga tuttav ja kultuuris levinud motiiv. Kes otsib, see leiab.
Eks lõpuks räägin ju minagi üht lugu ja proovin samuti ümberringi toimuvale mingisugusegi mõistetava tähenduse anda. Miks oleme võõrandunud ja tundub, et võõrandume üha kasvava tempoga? Aga ma otsin seda “vaenlast” pigem enda, meie kõigi kui kollektiivi seest. “Vaenlane” oleme muidugi meie ise oma vigades ja irdunud olekus. Miks hävitada suur osa ökosüsteemidest, kutsuda esile kliimamuutus, tõmmata endale kaela kollektiivne stress ja siis vaadata abitult pealt, kuidas südametunnistus täitub teadmisega, et meie ise vastutame ja enam ei saagi mitte midagi teha. Miks ometi? See on mu teekonna esimene rada – mõista nii palju kui võimalik, kuidas kliimamuutus ja liikide väljasuremine on otseselt seotud meie irdumisega elukeskkonnast, mis on meid siia maailma loonud-toonud; elukeskkond, mille alusprotsess evolutsioon on meile andnud teadveloleku koos sündmuste tagasipeegeldamisega mälus, keeles, kirjas; ning lisaks kõigele ka võime kirjeldada kosmost ja otsida selle tähendust.
Esimese raja esimene insait on olnud mõistmine ja vahetu tunnetus, kuidas elukeskkonna hävitamine halvab võime näha elu laiemana kui nn “minu elu”. Kui me ei suuda tunnetada end isegi meile kõige lähemal oleva ruumi (nt metsa, ookeani, aiamaa) ühisosana, siis on meil ka väga keeruline tajuda end millegi suurema osana kui koolis selgeks õpitud riik või rahvus. See võib tunduda lihtne ja loogiline, isegi veidi naiivne ja kulunud. Aga huvitavaks läheb see insait hüpoteesiga, et just seepärast me elukeskonda hävitamegi, et meil pole sellega enam sidet. Ja kui meil pole sedagi sidet, pole meil võimalik tunnetada ka elukeskkonda laiemana. Mis omakorda halvab võimet tunda end millegi suurema osana kui riik ja rahvus. Mis omakorda halvab meil tajuda sidet elukeskkonnaga laiemalt kui riik või rahvus. Ja nii lõputu ringina hävinevadki ökosüsteemid, liigid surevad, kliima soojeneb ning lõpuks jääb meile vaid üks suur auk südametunnistusse ja hilinenud ülesärkamine. Seda ringi on veel võimalik sulgeda! Ma olen tegelikult positiivselt meelestatud, aga sellest pikemalt allpool.
Teine insait on tulnud küsimusele, mis on illusioon, maya, maatriks, millest paljud iidsed traditsioonid erineval kujul räägivad ning mis on tänaseks ka popkultuuri lahutamatu osa. Mina olen kogenud ja tajunud pigem kõige lihtsamat vastust. Nii lihtsat et ka ise tahaks asja natukenegi müstilisemana näha, aga kahjuks miskit muud pole paistnud. Ja nagu Occami habemenuga lõikab: kõige lihtsamad vastused on tavaliselt tõele ka kõige lähemal.
Maya, maatriks on aastatuhandete pikkune inimkultuur ise kogu oma kompleksuses. See on osati bioloogiliselt päritav ja see areneb inimeses muidugi miljonitel viisidel läbi keele ja kirja kõige laiemas tähenduses. See on energia, mille jõul tsivilisatsioon toimib ja kestab. Nii tsivilisatsiooni mälu, andmekogu kui ka metoodika, kuidas inimteadvuse erinevad kihid toimivad. Ärgem unustagem, et ükskõik mis liigub meie sees ja meid ümbritsevas ruumis, toimib osakeste füüsika alusel. Selle kohta energia öelda tekitab füüsikutest muidugi õõva, aga lihtsuse huvides kasutan seda sõna. Kogu see kompleksne osakeste vastastikune toime manifesteerub nähtustes, millest suht imepisikest osa oleme meie võimelised ka tajuma. Kuid ka meie taju on täpselt samamoodi nähtus, mille aluseks on toosama osakeste füüsika ehk siis esoteerilisemalt energia. Maya on ülimalt kompleksne energia, mis seab meie eksistentsi võimalikkuse kultuuris, mis on arenenud sadade tuhandete aastate jooksul ja mille tänaseks kujuks või nähtuseks ongi tsivilisatsioon ise oma miljonites kihistutes. Huvitavaks lähebki asi siis, kui küsida, kas selline energiakompleks on ainuvõimalik? Ja romantilisemas tonaalsuses võiks öelda, et just seda need müstilised joogid kõrgetes mägedes teevadki – pistavad pea välja maya energiast ja vaatavad, mis mängu need osakesed veel mängivad.
On oluline mõista, et maya või maatriks on täpselt see, mis me ise arvame, mõtleme, tunneme või suudame arvavat see maatriks olevat. Kokkuvõtvalt: mis on meie mõtlemise piirid. Ja kui oskad uidata nendest piiridest väljaspoole, tekib vahel tugev tunne, et need piirid on tegelikult illusoorsed. Ja eks nad ongi, kui neid on võimalik ajutiselt ületada. Miks kutsutakse maya-t illusiooniks on minu meelest seetõttu, et see varjab olemise mängu laiemalt ja tekitab tunde, et meie kultuur ongi võimalik maailm. Kuigi juba meile nähtavas Universumis on triljoneid kordi rohkem andmeid ja võimalusi kui meie endi kultuuris. Maya on kui lugu, mida me räägime endale selleks, et meie maailm oleks ühtlane ja vähem kaootilisem, vähem oleks tundmatut, asi paistaks selgem, kuigi samal ajal ka seetõttu piiritletum ja kammitsetud.