mu hollandi keele (eba)edulugu (B2+/C1-)
Tere kallis Estonian podkast’i kuulaja!
Eelmisel kolmapäeval mul oli esimene hollandi keeletund. Ma selle podkasti lõpus panen väikse lõiku sellest mängima, ja kas või ka kohe!
Noh, päris keeletund see tegelikult ei olnud — pigem vestlus keelepartneriga. Põhimõtteliselt me teeme nii, et ühel päeval räägib tema oma emakeeles minuga ja teisel päeval räägime minu emakeeles, mis on tema jaoks keel mida ta tahab õppida.
Ja siis ta ütles mulle peaaegu kohe — umbes 5 (viie) minuti pärast — et mu hollandi keele oskus on talle muljetavaldav, “Ik ben onder de indruk van je Nederlands”. Mina siis muidugi vastasin: “Aitäh sulle.”
Aga ausalt öeldes, ma ise ei usu, et mu hollandi keel nii muljetavaldav on. See lihtsalt ületas ilmselt tema ootusi minu arvates, või ta on lihtsalt armas, heasüdamlik ja toetav naine, mis ta muide tegelikult on. Hoi, Aline, kui sa seda kuuled!
Ma hakkasin hollandi keelega tegelema eelmisel aastal, novembris, täpsemalt 16. novembril 2024. Aga mu katsed hollandi keelt õppida olid mitukordsed ja kontakt hollandi keelega oli mul juba palju varem.
Esimene tõsine kokkupuude toimus aastal 2013.
See oli selline imelik päev. Mul oli vaja — noh, mitte päris vaja, aga ma sundisin ennast – miks – see on vist täitsa teine lugu – Amsterdami lennujaamas umbes kümme tundi ootama. Olin täiesti väsinud. Hiljem võtsin bussi ja seal oli selline robotihääl, mis teatas peatusi umbes nii: “Balti jaam. Järgmine peatus on Linnahall.” No umbes sellises stiilis. Ja mulle tohutult meeldis, kuidas see keel kõlas.
Järgmisel päeval olin McDonald’sis ja tahtsin kohvi osta. Minu ees seisis üks mees, kes kogemata astus mulle jalale. Ja… mitte midagi! Ta ei öelnud midagi! Ja mina olin täiesti šokis. Tol ajal elasin veel Inglismaal ja seal on ju tuntud komme, et isegi enne, kui keegi sinuga kokku põrkub, nad juba vabandavad. Aga Amsterdamis astuti mulle jalale ja… vaikus.
Ma olin korraga solvunud, sest pole juba selleks käitumiseks harjunud, ja samas ka kuidagi rõõmus, et mulle see liiga korralik inglise suhtumine ei meeldi. Väga veider tunne.
Holland mulle ka meeldis, aga see ei sundinud mind kohe keelt õppima.
Sel ajal mängisin ka soome keelega, aga siis mõtlesin: okei, prooviks hoopis hollandi keelt. Ilmselt pole see sulle üllatuseks, et keelt rääkida tähendab eelkõige sõnavara omada. Väga lihtsalt — mida rohkem sõnu pähe õpid, seda parem. Nii et ma hakkasin Memrise’i kasutama. Olin seda varem soome keele jaoks proovinud, nüüd siis hollandi jaoks. Niiet õppisin sõnu pähe, kuidas neid kirjutatakse ja kuidas nad kõlavad.
Laadisin sinna igasuguseid kasulikke sõnu ja fraase ning leidsin ka ühe hollandi keelepartneri. Ta oli hiina päritoluga hollandi mees kes oli terve elu Hollandis elanud. Ta aitas mind natuke hääldusega ja seletas, kuidas sõnad tegelikult kõlavad. Ja mina õppisin neid sõnu iga päev, vahel isegi tund aega järjest.
Kui kolleegidega Hollandisse sõitsime, polnud meil telefonides internetti. Ja mina olin see tüüp, kes suutis bussipeatuste kõike infot lugeda ja tõlkida. Nii et olin natuke nagu “kohalik giid”. Seekord olin Groningenis, mitte Amsterdamis. Seal ma hakkasin oma uue hollandi tutavatega hängida ja aeg-ajalt proovisin hollandi keeles rääkida — kas või mõne naljaka fraasi. Näiteks: “dat is niet moeders mooiste” (sa ei ole ema kõige ilusam tütar) mis ütleb et sina eriti tark või edukas ei ole. Noh, sellised naljad.
Hiljem Tallinnasse tagasi tulles oli töö nii kiire, et ma ei tegelenud hollandi keelega üldse. Aastal 2018 jäin natuke haigeks ja kuna veetsin palju aega kodus, mõtlesin, et võiks jälle õppida. Võtsin endale õpetaja Italki’st ja tegin temaga harjutusi. Seal sain aru, et hollandi keel on täis väikseid sõnu, osakesi, prepositsioone, mis muudavad terve lause tähendust. See oli keeruline, aga huvitav. Tegime praktikat, ma moodustasin lauseid, aga varsti hakkas mul igav.